Nafta- ja gaasipuuraukude klassifitseerimine suurendab tootmistehnikaid

Nafta- ja gaasipuuraukude tootmisvõimsuse suurendamise tehnoloogia on tehniline meede naftapuuraukude (sh gaasipuuraukude) tootmisvõimsuse ja vee sissepritsekaevude veeimamisvõime parandamiseks. Tavaliselt kasutatavad meetodid hõlmavad hüdraulilist purustamist ja hapestamist, lisaks aukude plahvatusi, lahustiga töötlemist jne.

1) Hüdrauliline purustamisprotsess

Hüdrauliline purustamine hõlmab suure viskoossusega purustamisvedeliku süstimist kaevu suures mahus, mis ületab kihistu imamisvõimet, suurendades seeläbi kihi põhja survet ja purustades kihistu. Murdevedeliku pideva süstimise korral ulatuvad luumurrud kihistu sügavamale. Purustusvedelikku tuleb lisada teatud kogus tugiainet (peamiselt liiva), et vältida murde sulgemist pärast pumba seiskamist. Tugiainega täidetud murrud muudavad kihistu õli ja gaasi imbumisrežiimi, suurendavad imbpinda, vähendavad voolutakistust ja kahekordistavad õlikaevu tootmist. Viimasel ajal ülemaailmses naftatööstuses väga populaarseks saanud “kildagaas” saab kasu hüdraulilise purustamise tehnoloogia kiirest arengust!

2) Õlipuuraukude hapestamise töötlemine

Naftapuuraukude hapestamise töötlemine jaguneb kahte kategooriasse: karbonaatsete kivimite töötlemine vesinikkloriidhappega ja liivakivimoodustiste pinnase happetöötlus. Üldtuntud kui hapestumine.

►Karbonaatkivimimoodustiste töötlemine vesinikkloriidhappega: karbonaatkivimid, nagu lubjakivi ja dolomiit reageerivad vesinikkloriidhappega, tekitades vees kergesti lahustuva kaltsiumkloriidi või magneesiumkloriidi, mis suurendab kihistu läbilaskvust ja parandab tõhusalt naftapuuraukude tootmisvõimsust. . Kihistu temperatuuritingimustes reageerib vesinikkloriidhape kivimitega väga kiiresti ning suurem osa sellest kulub ära kaevu põhja lähedal ning ei suuda tungida sügavale õlikihti, mõjutades hapestamisefekti.

►Liivakivi moodustumise pinnase happetöötlus: Liivakivi peamised mineraalsed komponendid on kvarts ja päevakivi. Tsemendid on enamasti silikaadid (nt savi) ja karbonaadid, mis mõlemad lahustuvad vesinikfluoriidhappes. Pärast vesinikfluoriidhappe ja karbonaatide vahelist reaktsiooni tekib aga kaltsiumfluoriidi sadenemine, mis ei soodusta nafta- ja gaasipuuraukude tootmist. Tavaliselt töödeldakse liivakivi 8-12% vesinikkloriidhappega pluss 2-4% vesinikfluoriidhappega, mis on segatud mullahappega, et vältida kaltsiumfluoriidi sadenemist. Vesinikfluoriidhappe kontsentratsioon mullahappes ei tohiks olla liiga kõrge, et vältida liivakivi struktuuri kahjustamist ja liivatootmise õnnetusi. Kihistus kaltsiumi- ja magneesiumiioonide ning vesinikfluoriidhappe ja muude põhjuste vahelise ebasoodsa reaktsiooni vältimiseks tuleb kihistu enne pinnashappe süstimist vesinikkloriidhappega töödelda. Eeltöötluse vahemik peaks olema suurem kui mulla happelise töötlemise vahemik. Viimastel aastatel on välja töötatud autigeense mullahappe tehnoloogia. Metüülformiaati ja ammooniumfluoriidi kasutatakse kihistuses reageerimiseks, tekitades vesinikfluoriidhapet, mis toimib sügavates kaevudes kõrge temperatuuriga õlikihi sees, et parandada pinnase happetöötlust. Parandada seeläbi naftapuuraukude tootmisvõimsust.